Meist
Millega tegeleb objektijuht?
Kindlasti pole objektijuht kubjas mõisapõllul. Ta ei seisa käed puusas keset pooleliolevat korteriremonti ega kihuta remondimeistreid takka.
Seda hoogu hoiavad hoopis tööde graafik koos valmimistähtajaga.
Ka objektijuht peab püsima tempos.
Õigemini peab ta suutma püsida mitme erineva objekti tempos. “Kolm kuni viis objekti mehe kohta on tavaline,” arvutavad nad välja oma keskmise jooksva töökoormuse.
“Objektijuht vastutab suurema ala eest, töödejuhataja vastutab antud valdkonna eest,” selgitavad mehed ehitusvaldkonna ametinimede sisulisi erinevusi.
“Objektijuht on ülemjuhataja, töödejuhataja tema staabiülem,” toob Kaido võrdluse sõjandusvaldkonna.
Kõige täpsem joonis on meistri peas
“Meie töö teeb keeruliseks see, et me renoveerime. Me ei ehita ühtegi asja,” lausub Rene ja Rait lisab: “Jooniseid meil pole.”
Rene täpsustab: “Ja kui joonis on, siis see pole kunagi lõplik, see on alati eskiis.”
Tihti tuleb ette, et klient näitab netist leitud pilti ja tahab midagi samasugust. “Aga see, kuidas seda teha, see on meie välja mõelda.
Siin loeb ainult kogemus, kui palju sa oled pidanud erinevaid lahendusi looma,” räägib Rene, kuid ta ei kurda.
Ta selgitab, et sellepärast ongi remonditurg valdavalt ühe-kahemehe firmade käes, kes tegelevad just konkreetselt kas vannitubade või köökidega ja mõtlevad lahendusi kliendi soovidele välja igapäevaselt.
“Meie Rene ja Raidiga peame oskama neid asju ise teha, teadma, kuidas need käivad,” võtab jutujärje üle Kaido.
Sest teinekord on vaja vähem kogenud töölist juhendada ning julgustada.
Mõnikord tuleb ise käigu pealt mõelda probleemile välja toimiv ja püsiv lahendus.
Ja teinekord tuleb teha tellijale selgeks, miks mõni asi pole tõesti võimalik.
“Aga üldiselt on ehitus lihtne, kui töö juures mõistust kasutada. See on nagu Lego, suurte inimeste Lego,” lohutab Kaido, et lootusetuid olukordi pole olemas.
Lüli töömehe ja tellija vahel
Kui kliendiga suheldud, peab objektijuht suhtlema ka töömeestega. “Töömehi on ka igasuguseid. Mõnele näitad töö kätte ja uuesti näed teda võtmete üleandmisel. Sest ta haldab ka materjalide tellimist ise, juhib oma tööd ise.
Teised nii iseseisvad pole, neile on vaja korraldada materjalide õigeaegne objektile saabumine.
Või tahavad nad pidevalt nõu pidada.
Ja kui on uus inimene, vajab ta teinekord ka praktilist juhendamist,” räägivad Rene ja Rait.
“Muide, täiuslikku töölist pole olemas. Meie ka pole täiuslikud. Me haldame ja korraldame igaüks kaheksa kuni kümne töölise tööd.
Juba nende seas on kõik tüübid esindatud,” arutavad Rene ja Kaido.
Rene lisab: “See on natuke nagu psühholoogi töö, sa pead neutraalne olema ja kohanduma käigu pealt erinevate inimtüüpide ja suhtlemisstiilidega.”
Töö nagu elustiil
Ja nii nad liiguvadki iga päev objektide, ehituspoodide, klientide ja tööliste vahet.
Võtavad vastu kõnesid, teevad ise kõnesid, vastavad meilidele, kirjutavad neid ise.
“Kui see liiga kaua pausita kestab, siis ärkad töömõttega, tegutsed töömõttega, uinud töömõttega ja unes mõtled ka töömõtteid,” nendib Rait ja täpsustab, et teleri ees need mõtted peast ei lähe.
Kui on tarvis töömõtetest lahti saada, läheb Rene sõpradega korvpalli mängima.
Kert harrastab oma semudega kettagolfi ja Kaido avab mõne ägeda auto kapoti ja sukeldub küünarnukkideni mootorisse.
Meeskond
Meie meeskond
Rene Smirnov -
mees nagu ehitusentsüklopeedia
Kui Rene Smirnov keskkooli lõpetas, läks ta tööle ehituspoodi. Kõigepealt müüjaks. Oli riiulite vahel ja kassas, pidi teadma õigeid vastuseid ostjate küsimustele ning lahendusi probleemidele. Ning neid jagus, sest eestlane armastab asju teha ikka ise.
Töö käigus said Renele selgeks ehitusmaterjalid ning nende omadused. Rene nutikus hakkas ülemustele silma ja peagi sai hakkajast noormehest ehitusmaterjalide müügijuht.
“Ma tunnen nüüd ehituspoode ja tooteid müüjatest paremini,” võtab ta muiates kogemuse kokku.
Rene täpsustab, et müüja-konsultant tunneb oma osakonda, tema töö nõudis aga kogu poe tundmist. Ja kui eriala- ja müügiteadmised omandatud, tegi Rene oma ehitusmaterjalide müügifirma. Millele järgnes Soomes tegutsenud ehitusfirma. Ning sellele järgnes Remondifirma.
Selline see ettevõtliku inimese saatus kord juba on.
Kolleegid ütlevad, et Renele võib helistada iga tööalase küsimusega. Ta haarab teemat lennult nagu kalakotkas ja sukeldub sinna paremini kui pingviin.
Kuigi ametinimi on tal töödejuht, võib ta vabalt teha ka muid töid pahteldamisest hinnastamiseni.
Oma leivanumbrina toob ta muigega – jälle muigega, huumorisoon on tal hea ja soe – välja uste ette panemise: “Ükskord sai Laki tänaval ühes majas pandud üle kahesaja ukse ette.”
Remondifirma algusaastatel tegi Rene kõiki töid. Enam mitte, töödejuhi töö ja objektijuhi amet võtavad nii aja kui auru ja enam ei saa objektil kätt valgeks tegemas käia. Küll on Rene aga enda oskusteabega alati kolleegidele ja klientidele olemas.
Kaido Pirnpuu on kõige noorem ja kinnisvarakooliga
Kaido on küll objektijuhtides noorim, kuid kinnisvarahoolduse teemal on ta Remondifirma suurim autoriteet.
Sest kui tuli valida, kuhu ja mida minna õppima, valis ta Kopli Ametikooli kinnisvarahoolduse- ja halduse eriala.
“Siis sattusin Kaitseväkke praktikale. Tegin praktika ära ja nad leidsid, et ma võiks neile päriselt ka tööle tulla. Mõtlesin, et hästi – lähen ja töötan aastakese. Aastast sai kaksteist aastat,” meenutab Kaido remondivaldkonda sattumist.
Tosina aasta jooksul ronis ta risti-põiki läbi kogu ametiredeli. “Eestööline, töödejuhataja, kõik ametid sai seal läbi tehtud.
Kuna Kaitseväes oli kinnisvara toona üsna nukras seisus ja vajas tähelepanu, siis sai hakatud ise omal käel katsetama ja proovima. Mul on endal konkreetne huvi teha asju paremini,” meenutab ta kogemustepagasi kasvatamist.
Kui töö riigi heaks end ammendas, vahetas autohuviline Kaido ametit.
Läks ehitama eritellimusel Mercedese luksbusside sisu. “Aga kuna töö kaitseväes oli väga liikuva iseloomuga, siis jätsid need kaksteist aastat kaitseväes oma jälje. Sain aru, et kellast kellani rutiinne töö pole minu jaoks,” nendib ta selle perioodi kokkuvõtteks.
“Me olime tänu autohuvile varem tuttavad. Teadsin, mida ta oskab ja on teinud,” meenutab tegevjuht Kaspar Kaido palkamist.
Rait Raudsoo objektijuht
Kui objektijuht Rait veel väike poiss oli, kutsus kasuisa ta appi, sest kodus vajas panemist ripplagi. “Ta on selline mees, kelle süütenöör läheb ehitades eriti ruttu eriti lühikeseks ja hääl vastavalt valjuks,” iseloomustab Rait kasuisa ehitajaomadusi.
Kui reeglina tähendab selline ehitajaomaduste kombinatsioon, et appi võetud poisil kaob asja vastu huvi, siis Raidiga läks vastupidi – teda hakkas ehitamine just huvitama.
“Oli ju uhke tunne oma kätega pandud ripplage vaadata ja nii ma mõne aasta pärast, umbes viieteistkümneselt, ehitustele abitöödele läksingi,” meenutab ta oma tänini kestnud töömehetee algust.
Kui keskkooli tunnistus taskus, tuli minna sõjaväkke, kuigi tahtmine oli minna omandama ehitusharidust. “Peale sõjaväge vaatasin õppemaksu suurust, arvutasin veidi ja otsustasin paar aastat tööd teha ning raha koguda,” lausub Rait ja lisab, et paarist plaanitust sai viisteist aastat Soomes. Kogemusigi kogunes põhjanaabrite juures mitme diplomi jagu.
Kõigist ehitustöödest on Raidi leivanumber plaatimine. “Ma töötasin siis majafirmas, ehitasime klientidele eramuid. Ja siis ühel päeval tuli ülemus ning teatas, et sina hakkad nüüd plaatima,” meenutab Rait saatuslikku päeva.
Ta jätkab: “Ma polnud seda eladeski teinud! Ta korraldas mulle sealsamas kahe plaadirea jagu kiirkursuseid, edasi hakkasin sealsamas plaatijatest sõpru läbi helistama ja õppisin niiviisi telefoni otsas plaatides töö ära.”
Remondifirma kollektiivi tuligi ta kõigepealt plaatijaks. “Aga mind köitis ka kuulutuses kirja pandud võimalus teha firma sees ka objektijuhi karjääri,” toob ta välja teise olulise argumendi Remondifirma kasuks. Sest kui asjaajamiseks on nutti antud, siis miks mitte seda ometi kasutada? “Ja tead,” tunnistab Rait, “mulle kohe meeldib see asjaajamise adrenaliin.”
Kaspar Aruvee kasvatab firmat
“Ma pole kunagi ehitust õppinud ega ehitajana töötanud. Sobin ideaalselt ehitus- ja remondiettevõtte tegevjuhiks,” ütleb Kaspar esimese hooga enese tutvustuseks.
Tõmbab hinge ja täpsustab: “Mu taust on müügi-, turundus- ja reklaamivaldkond.”
Mis muidugi ei tähenda, et Kaspar ei oskaks teha oma kätega asju. “Mu isa on insener ja ma kasvasin eramajas,” meenutab ta lapsepõlve, kus käis pidevalt millegi kallal nokitsemine. “
Mul polnud väga valida, kas ja mida ma teen,” meenutab ta isa kaasavat kasvatusviisi.
Isalt saadud insenerigeen leidis praktilist rakendust Kaspari esimestes töökohtades.
Ta on olnud nii automehaanik kui telefoniparandaja. Telefone ta enam ei parandama ei kipu, kuid mootorite maailmas veedab aega hea meelega.
Remondifirmas on Kaspari tööks ettevõtte kasvatamine.
“Mõtlesin küll, et võtan peale eelmisest töökohast ära tulemist aja paariks kuuks maha, aga juba paari nädala pärast olin siin. Ja põnev on,” võtab ta tegevjuhi töö kokku.
